Teie ostukorv on tühi.
Soohibisk "Luna rose"
Hibisk soo- .
Üks suurimaid aialilli, uue külmakindla hübriidi õie läbimõõt võib olla 12 cm ja rohkemgi. Kasvatatakse istikutest. Õitseb juulist septembrini. Püsik, Eestis talvitub kaetuna, aga, enamasti kasvatatakse kui suvikut.
Üks suurimaid aialilli, uue külmakindla hübriidi õie läbimõõt võib olla 12 cm ja rohkemgi. Kasvatatakse istikutest. Õitseb juulist septembrini. Püsik, Eestis talvitub kaetuna, aga, enamasti kasvatatakse kui suvikut.
Soohibisk - kauniõieline põõsas kassinaeriliste (Malvaceae) sugukonnast. Põõsas haruneb hästi, varred punakad, kuni 150 cm kõrged, lehed suured, südajad, tumerohelised (pikkus kuni 12 cm, laius kuni 10 cm). Õied suured, kuni 14 cm läbimõõduga, neid on arvukalt, erksad roosad õied on punase „silmaga“. Õitseb juba esimesel aastal ja seda juulist oktoobrini.
Soohibiski istutatakse nii üksikult kui rühmana peenrale, haljasalale, lillekompositsioonidesse.
Hibiski saab edukalt kasvatada ka päikeselisel aknalaual potis bonsaina. Tema loodusliku kasvuala maades kasutatakse noori lehti ja võrseid toiduks nagu köögivilja, kuivatatud kroonlehed aga kuuluvad mitmete teesegude nagu „Karkade“ ja „Sudaani Roos“ koostisse.
Rahvameditsiinis kasutatakse lehtede ja õite peenestatud massi pahaloomuliste paisete ja haavade raviks.
Agrotehnika.
Eelistab päikeselist kohta, vett läbilaskvat, niisket, viljakat mulda. Vajab rikkalikku regulaarset kastmist, kuid samas ei talu seisvat vett, mille tõttu võivad juured hävineda. Mulla läbikuivamisel aga viskab taim õiepungad maha, liiga kuivas õhus aga lehed. Istutada tuleks seda soojanõudlikku taime tuulte eest varjatud kohta (kuid ventilatsioon on siiski vajalik), talveks vajab tagasilõikust (10-15 cm kõrguselt) ja multšiga katmist. Istikute saamiseks külvatakse seemned talve lõpul-kevade algul. Istikutest saadud taimed õitsevad juulis, lõpetavad õitsemise aga oktoobris. Enne külvi seemned skarifitseeritakse ja leotatakse kuumas vees 48 tundi, vahetades iga 12 tunni tagant vett. Seejärel külvatakse ja idandatakse 10-20 päeva +22+24°C juures. 2-3 cm pikkused seemikud istutatakse alalisele kohale, niipea kui öökülmade oht on möödas. Kasvatamisel on vaja pidevalt kobestada maad, rohida, piserdada ja väetada täisväetisega (parem sageli, aga väiksemate kogustega), enne ja pärast väetiste andmist kasta, et vältida juurte põletusi. Juurevälisel väetamisel piserdada väetiselahust lehtedele ja okstele, aga vältida tüvele sattumist. Ühel kohal kasvab kuni 20 aastat.
Eng.: Crimsoneyed rosemallow, mallow rose, common rose-mallow, dinnerplate hibiscus, frisbee hibiscus, marsh hibiscus, marsh rose hibiscus, perennial hibiscus, sea hollyhock, swamp rose-mallow, water mallow, wild cotton. Suom.: Jättihibiskus. Sven.: Prakthibiskus. Bot. syn.: Hibiscus incanus, Hibiscus oculiroseus Britt., Hibiscus opulifolius Greene, Hibiscus palustris L., Hibiscus pinetorum.
* Hibiskuse perekonnas loetatakse umbes 200 liiki heitleheliseid ja igihaljaid põõsaid ja puid. Kaasa arvatud üheaastaseid ja mitmeaastaseid rohttaimi. Nad pärinevad enamasti kõik troopilistest ja subtroopilistest maakera paikadest. Lõuna-Venemaal on laialt levinud Süüria hibisk, mis on hästi tuttav kohalikele aednikele. Meie rahvale on hibisk tuttav toataimena "Hiina roosi" nime all.
Vähesed aga teavad, et Lääne-Venemaal leidub avamaa püsik-sorte. Seda sorti aretas andekas selektsionäär F. N. Rusanov Uzbeki NSV botaanikaaias 40.-50. aastatel. Oma töös kasutas teadlane enamasti Põhja-Ameerika liike: erkpunast (Hibiscus coccineus), raba (Hibiscus moscheutos), militaarset (Hibiscus militaris). Raba ja militaarne osutusid külmakindlateks. Nende juurestik ei kahjustunud isegi -30-kraadistel talvedel. Nende kolme liigi kuntsliku risttolmlemise tulemuseks kujunesid massiivsed ja kõrged kaunid hübriidid. Hübriidide teistkordse risttolmlemise lõpp-tulemuseks saadi palju külmakindlaid liike, mis hiljem omasid erandlikult kõrgete dekoratiivsete omadustega sortide staatust. Tänapäevaks on enamus sortidest kadunud. Alles jäid autori värvilised pildid ja kirjeldused. Õnneks on mõned sordid säilinud Kubani ja Stavropoli aednikel, kus need hübriidid on väga levinud. Kahjuks ei ole enam neid erilisi õie vorme ja värvusi. Kuid isegi allesjäänud on muljetavaldavad.
* Raviks kasutatakse hibiskuse juuri, ürti, vilju ja seemneid.
Taime kõik organid sisaldavad kautšukitaolist ainet. Maapealses osas on leitud flavonoide, polüsahhariide. Seemnetes leidub rasvu. Taime tõmmist kasutatakse uriinieritust soodustava vahendina, marutaudi korral. Juurte, koore, ürdi tõmmist kasutatakse hiina meditsiinis kui pehmendavat vahendit. Lehtedest tehtud tõmmis ja siirup on kasutuse köha korral. Värskeid lehti tarvitatakse soolatüügaste eemaldamiseks. Õite tõmmis on kasutusel sügeluse, nahahaiguste korral, samuti uriiniajatina.
* 12 g peenestatud kuiva ürti 1 kl keeva vee kohta, lasta 2 tundi tõmmata, kurnata. Juua ¼ -1/3 klaasi 3 korda päevas sügeluse, dermatiidi puhul, samuti uriini erituse soodustamiseks.
* 10 g lehti 1 klaasi keeva vee kohta, lasta 2 tundi tõmbuda, kurnata. Võtta sisse 1/3 klaasi 3 korda päevas kui uriinieritust soodustavat vahendit, 1/3 -1/2 klaasi võtta sisse köha vaigistava vahendina.
